Ühe suure rohelise metsa serval, seal, kus kasvasid kõrged kuused ja pehmed samblapadjad, asus väike hubane majake.
Selles majakeses elas jänkutüdruk nimega Lumi.
Lumil olid pikad pehmed kõrvad, väike roosa nina ja nii valge kasukas, et päikese käes nägi ta välja nagu pisike kohev pilveke.
Lumi armastas hommikuid.
Ta armastas päikest, mis aknast sisse piilus.
Ta armastas liblikaid, kes lillede kohal tantsisid.
Ja kõige rohkem armastas ta mängida oma sõbra Siiliga.
Aga oli üks asi, mis Lumile üldse ei meeldinud.
Pimedus.
Igal õhtul, kui päike metsa taha vajus ja taevas tasapisi tumedamaks muutus, hakkas Lumi muretsema.
„Mis siis, kui pimedas on midagi hirmsat?“ mõtles ta.
Ühel õhtul, kui taevas muutus roosast lillaks ja lillast tumesiniseks, istus Lumi oma voodi serval.
Ema Jänes sättis talle pehme teki peale.
„Head ööd, mu väike pilveke,“ ütles ema ja tegi Lumile pai.
„Emme?“ küsis Lumi vaikselt.
„Jah, kullake?“
„Miks peab öösel pime olema?“
Ema istus tema kõrvale.
„Sest päike läheb teisele poole maailma valgust andma. Ja meie mets saab puhata.“
Lumi vaatas aknast välja.
„Aga miks pimedus nii imelik tundub?“
Ema silitas tema pikka kõrva.
„Sest pimedas ei näe me kõike nii hästi kui päeval. Aga see ei tähenda, et kõik tuttav oleks kuhugi kadunud.“
Lumi mõtles natuke.
„Kas mu mänguasjad on ikka alles?“
„Ikka.“
„Ja mu voodi?“
„Ikka.“
„Ja sina?“
Ema naeratas.
„Mina olen siinsamas.“
Lumi puges sügavamale teki alla.
Aga und ei tulnud.
Ta vaatas oma toa nurka.
Seal oli midagi suurt ja tumedat.
„Emme!“ hüüdis ta.
Ema tuli tagasi.
„Mis juhtus, kullake?“
Lumi näitas käpaga nurga poole.
„Seal on midagi!“
Ema süütas väikese öölambi.
Ja mis seal oli?
Lumi vaatas.
See oli tema enda väike tool.
Tooli seljatoel rippus tema sinine kampsun.
Lumi hakkas itsitama.
„Ma arvasin, et see on keegi!“
„Varjud võivad vahel kummalised välja näha,“ ütles ema. „Aga vaata, tool on ikka tool.“
Ema pani kampsuni kappi ja jättis öölambi vaikselt põlema.
„Kas nüüd on parem?“
Lumi noogutas.
„Natuke.“
Ema tegi talle veel ühe pai ja läks kööki õhtuseid toimetusi lõpetama.
Lumi jäi aknast välja vaatama.
Õues oli juba päris pime.
Aga siis märkas ta midagi.
Üks väike kollane täpike hõljus akna taga.
Siis teine.
Ja kolmas.
Täpid liikusid tasa üles ja alla.
Lumi nihkus aknale lähemale.
„Kes teie olete?“ sosistas ta.
„Meie oleme jaanimardikad,“ kostis akna tagant õrn hääl.
Üks pisike jaanimardikas maandus aknalauale.
Tema tagakeha helendas nagu tilluke latern.
„Mina olen Säde,“ ütles jaanimardikas.
„Mina olen Lumi,“ vastas jänku.
Säde vaatas teda uudishimulikult.
„Miks sa veel ei maga?“
Lumi langetas kõrvad.
„Ma kardan pimedust.“
Säde mõtles hetke.
„Kas sa tead, mida mina pimeduse juures armastan?“
Lumi raputas pead.
„Pimedas paistab minu valgus kõige ilusamini.“
Lumi vaatas väikest helendavat putukat.
Tõepoolest.
Tema valgus oli soe ja kuldne.
„Aga kas mets on öösel teistsugune?“ küsis Lumi.
„Natuke küll,“ vastas Säde. „Mõned loomad magavad ja mõned ärkavad. Aga puud on ikka puud. Lilled on ikka lilled. Ja sinu kodu on ikka sinu kodu.“
Lumi mõtles nende sõnade peale.
Siis kuulis ta õuest vaikset häält.
„Huu-huu.“
Lumi tõmbas kõrvad püsti.
„Mis see oli?“
„See on Öökull,“ vastas Säde. „Tema ärkab siis, kui meie magama läheme.“
„Huu-huu,“ kostis jälle.
Seekord kuulas Lumi tähelepanelikult.
See ei olnudki hirmus hääl.
See oli pehme ja rahulik.
Nagu keegi ütleks metsale head ööd.
„Kas Öökull näeb pimedas?“ küsis Lumi.
„Näeb küll,“ vastas Säde. „Tema silmad on öö jaoks loodud.“
Lumi naeratas.
„Mina näen päeval paremini.“
„Ja see on täiesti hästi,“ ütles Säde. „Me kõik oleme natuke erinevad.“
Samal hetkel tuli ema Jänes tuppa tagasi.
„Kellega sa räägid, mu väike pilveke?“
„Sädemega!“ ütles Lumi rõõmsalt.
Ema vaatas akna poole ja märkas väikest helendavat jaanimardikat.
„Oi, milline tore külaline.“
Säde tegi õhus pisikese tiiru.
„Me rääkisime ööst,“ selgitas Lumi.
„Ja mida sa teada said?“ küsis ema.
Lumi mõtles.
„Et pimedas on puud ikka puud.“
„Just.“
„Ja mu kodu on ikka mu kodu.“
„Täpselt.“
„Ja kui ma kardan, võin ma sulle öelda.“
Ema kallistas Lumit.
„Alati võid.“
Siis küsis Lumi midagi veel.
„Emme, kas me võiksime natuke ööd kuulata?“
Ema naeratas.
„Muidugi.“
Nad istusid koos akna juurde.
Mets oli vaikne.
Aga mitte päris.
Puulehed sahisesid.
Sahh.
Sahh.
Sahh.
Kuskil siristas väike ritsikas.
Tsirr.
Tsirr.
Ja kaugemal ütles Öökull:
„Huu-huu.“
Lumi kuulas.
„See kõlab nagu metsa unelaul,“ sosistas ta.
„Võib-olla ongi,“ vastas ema.
Nad vaatasid veel natuke taevast.
Seal säras suur ümmargune kuu.
Tema ümber vilkusid pisikesed tähed.
„Emme, kas tähed on päeval ka taevas?“ küsis Lumi.
„On küll. Aga päikesevalguses me ei näe neid.“
Lumi tegi suured silmad.
„Nii et nad on kogu aeg olemas?“
„Jah.“
„Isegi siis, kui ma neid ei näe?“
„Just nii.“
Lumi vaatas oma ema.
„Nagu sina oled olemas ka siis, kui sa köögis oled?“
Ema naeratas.
„Täpselt nii, kullake.“
Lumi tundis, kuidas tema sees läks soojaks.
Ta ei pidanud kõike kogu aeg nägema, et teada, et tuttavad ja head asjad on ikka olemas.
Ema tõstis Lumi voodisse.
Ta kohendas patja.
Tõmbas teki peale.
Ja pani väikese öölambi põlema.
„Kas jätame täna tule põlema?“ küsis ema.
„Jah, palun,“ vastas Lumi.
Ema noogutas.
„Siis jätame.“
Lumi vaatas veel korra akna poole.
Säde hõljus seal koos teiste jaanimardikatega.
Pisikesed kuldsed tulukesed liikusid tasakesi läbi õhtu.
„Head ööd, Säde,“ sosistas Lumi.
„Head ööd, Lumi,“ vastas jaanimardikas.
„Head ööd, Öökull.“
„Huu-huu,“ kostis kaugelt.
„Head ööd, puud.“
Sahh.
Sahh.
„Head ööd, tähed.“
Tähed särasid vaikselt edasi.
Ema istus veel natuke Lumi kõrval.
„Kas sa tead,“ ütles Lumi unise häälega, „ma vist ei karda enam nii palju.“
„Mul on hea meel,“ vastas ema.
„Aga võib-olla homme natuke kardan jälle.“
„Siis räägime homme jälle,“ ütles ema. „Sa ei pea kõigest ühe õhtuga üle saama.“
Lumi naeratas.
See tundus hea.
Ta sulges silmad.
Tema pikad kõrvad puhkasid padjal.
Tema väikesed käpad olid teki all soojas.
Ja ta kuulas.
Sahh.
Sahh.
Tsirr.
Tsirr.
Huu-huu.
Mets laulis oma vaikset unelaulu.
Lumi hingas aeglaselt sisse.
Ja aeglaselt välja.
Tema silmad jäid suletuks.
Mõtted muutusid pehmeks.
Ja varsti nägi Lumi und.
Ta nägi unes suurt sinist taevast, mille all tantsisid kuldsed jaanimardikad.
Nende valgus oli soe.
Mets oli rahulik.
Ja kõik oli hästi.
Väikeses majakeses magas väike valge jänku.
Tema öölamp helendas õrnalt.
Tema ema oli lähedal.
Ja väljas valvas kuu vaikset metsa.
Head ööd, väike Lumi.
Head ööd, armas mets.
Head ööd, kõik väikesed unised silmad.