Vahuvatt
Nora hoiab punast nööpi. Tema selja taga kõrgub halli linna kellatorn.

5–7 aastat · Võlumaailma rändurid

Seiklusmuinasjutt

Linn, kus kadusid kõik värvid.

Kui linn üleöö halliks muutub, viib rääkiv punane nööp Nora vanasse kellatorni värve otsima.

Kuula seiklusmuinasjuttu

Loeb Ave Pärn · 14 min 50 sek

Loe muinasjuttu

See on lugu ühest tüdrukust, ühest väga kummalisest hommikust ja linnast, kus juhtus midagi, mida mitte keegi ei osanud seletada.

1. Kõige kummalisem hommik

Kui Nora ühel teisipäeva hommikul ärkas, sai ta kohe aru, et midagi on valesti.

Mitte sellepärast, et tema äratuskell oleks helisenud.

See kell ei helisenud peaaegu kunagi õigel ajal.

Mitte ka sellepärast, et tema väikevend Oskar oleks jälle kõik sokid külmkappi peitnud.

Seda oli Oskar teinud juba kolm korda.

Ei.

Midagi oli valesti hoopis akna taga.

Nora tõmbas kardinad eest.

Ja jäi seisma.

„Emmeee!“

Köögist kostis lusika kolinat.

„Mis nüüd juhtus?“

„MEIE PUU ON HALL!“

„Mis mõttes hall?“

„Täiesti hall!“

Ema tuli tuppa, hommikumantli hõlmad lahti ja kohvitass käes.

Ta vaatas aknast välja.

Siis vaatas oma tassi.

Siis jälle aknast välja.

„No see on küll imelik.“

Õues seisis nende suur õunapuu.

Eile olid selle lehed olnud kollased, punased ja oranžid.

Täna olid kõik lehed hallid.

Ka õunad olid hallid.

Muru oli hall.

Naabri punane auto oli hall.

Isegi postiljon, kes parajasti mööda kõndis, nägi välja nagu vana mustvalge foto.

„Emme,“ sosistas Nora, „kuhu kõik värvid läksid?“

Ema ei osanud vastata.

Aga siis jooksis kööki Oskar.

„NORA! MINU BANAAN ON KATKI!“

Ta hoidis käes täiesti halli banaani.

„See pole katki,“ ütles Nora.

„ON KÜLL! BANAAN PEAB KOLLANE OLEMA!“

Ja selles oli Oskaril muidugi õigus.

2. Üksainus punane nööp

Nora läks õue.

Tänaval seisid inimesed ja vaatasid üksteisele otsa.

Pagar oli oma poe ette toonud kandikutäie saiu.

„Ma ei saa aru!“ kurtis ta. „Kuidas ma nüüd tean, milline sai on kuldpruun?“

Lillepoe müüja raputas pead.

„Kõik mu roosid näevad välja nagu kapsad!“

„Mina küll vahet ei näe,“ ütles üks mööduv härra.

„Sest ka kapsad on hallid!“ vastas lillemüüja.

Nora kõndis mööda tänavat, kuni märkas midagi kummalist.

Kõnniteel lebas väike punane nööp.

PUNANE.

Päriselt punane!

Nora kummardus ja võttis selle üles.

See oli ümmargune, läikiv ja selle keskel oli neli pisikest auku.

„Kuidas sina veel punane oled?“ imestas Nora.

„Sest mina ei andnud oma värvi ära,“ vastas nööp.

Nora pillas nupu peaaegu maha.

„SA OSKAD RÄÄKIDA?“

„Loomulikult,“ vastas nööp. „Aga palun ära karju. Mul ei ole kõrvu, kuid see on ikkagi ebameeldiv.“

Nora vaatas ringi.

Keegi teine ei paistnud midagi kuulnud olevat.

„Kes sa oled?“

„Mina olen nööp number seitse.“

„Kus ülejäänud kuus on?“

„Pole aimugi. Meie nööbid ei käi tavaliselt üksteisel külas.“

Nora oleks tahtnud veel palju küsida.

Aga nööp ütles:

„Kui tahad värvid tagasi saada, pead minema vanasse kellatorni.“

„Miks?“

„Sest seal elab härra Hall.“

„Kes see on?“

Nööp jäi hetkeks vait.

„Keegi, kes arvab, et maailm oleks palju korralikum, kui kõik oleks ühte värvi.“

Nora vaatas oma halli linna.

Siis punast nööpi.

„No mina küll nii ei arva.“

„Siis hakkame minema,“ ütles nööp.

„Kuidas sina lähed? Sul pole ju jalgu.“

„Pane mind taskusse. Ma olen väga hea juhendaja.“

3. Kellatorn, mis ei näidanud aega

Nora läheneb vanale kellatornile, mille kellal pole osuteid.

Vana kellatorn asus linna keskel.

See oli nii kõrge, et selle tipp kadus pilvedesse.

Torni küljes rippus suur kell.

Aga kellaosutid olid kadunud.

Nende asemel oli kellale kirjutatud:

„AEG ON LIIGA KIRJU ASI.“

„See ei ole üldse mõistlik lause,“ ütles Nora.

„Härra Hall ei ole just kõige lõbusam inimene,“ vastas nööp taskust.

Torni uks oli lukus.

Nora koputas.

Kopp-kopp-kopp.

Mitte midagi.

Ta koputas uuesti.

KOPP-KOPP-KOPP!

Ukse seest kostis pahur hääl.

„Kes seal kolistab?“

„Nora!“

„Mis värvi su nimi on?“

Nora kortsutas kulmu.

„Nimedel ei ole värvi.“

„Vale vastus!“

Uks jäi kinni.

Nora mõtles.

Siis naeratas.

„Minu nimi on täna punane!“

Uks avanes väikese kriuksatusega.

„Väga kahtlane vastus,“ pomises uks. „Aga vähemalt huvitav.“

Nora astus sisse.

Torni sees oli suur keerdtrepp.

Iga aste kriuksus erinevalt.

Esimene tegi:

KRIUKS.

Teine:

PRÕKS.

Kolmas:

PIIKS.

„See trepp kõlab nagu katkine orkester,“ ütles Nora.

„Ära solva muusikuid,“ vastas nööp.

Nora hakkas naerma.

Ja ronis edasi.

4. Härra Halli suur plaan

Torni kõige kõrgemas toas istus pika laua taga üks väga kummaline mees.

Tal oli hall kuub.

Hall kaabu.

Hall habe.

Ja hall kass, kes magas halli padja peal.

Mehe ees seisid seitse suurt klaaspurki.

Iga purgi sees keerles värviline valgus.

Punane.

Oranž.

Kollane.

Roheline.

Sinine.

Indigosinine.

Violetne.

„Ahaa!“ hüüdis Nora. „Siin need värvid ongi!“

Mees tõstis pilgu.

„Kes lubas sul siia tulla?“

„Mina ise,“ vastas Nora.

„See ei ole lubatud!“

„Aga värvide äravõtmine on või?“

Mees kohendas oma kaabut.

„Mina olen härra Hall. Ja ma olen lõpuks ometi loonud täiusliku linna.“

„Täiusliku?“

„Jah! Vaata ise. Kõik on ühesugune. Miski ei riiva silma. Ükski värv ei lähe teisega tülli.“

Nora vaatas purke.

„Aga inimesed ei leia enam oma asju üles.“

„Pah!“

„Pagar ei tea, millal sai valmis on.“

„Tühiasi!“

„Ja minu väikevend arvab, et tema banaan on katki.“

Härra Hall vaikis.

„Banaan?“ küsis ta.

„Jah.“

„Huvitav.“

Härra Hall tõusis püsti ja astus akna juurde.

„Kui ma olin väike,“ ütles ta, „oli mul seitse värvipliiatsit.“

Nora kuulas.

„Ma joonistasin ühe pildi. Seal oli sinine maja, roheline päike ja punane jõgi.“

„See kõlab vahvalt,“ ütles Nora.

„Minu õpetaja ütles, et päike ei ole roheline.“

Härra Hall vaatas oma käsi.

„Siis otsustasin, et ma ei joonista enam kunagi midagi valesti.“

Nora ei öelnud kohe midagi.

Ta mõtles.

Siis küsis:

„Aga kas sulle endale meeldis roheline päike?“

Härra Hall vaatas teda üllatunult.

„Väga.“

„Siis miks see vale oli?“

Härra Hall avas suu.

Sulges suu.

Ja jäi mõtlema.

5. Üks väga tähtis katse

„Ma teen sulle ettepaneku,“ ütles Nora.

Härra Hall kergitas kulmu.

„Missuguse?“

„Laseme ühe värvi välja ja vaatame, mis juhtub.“

„Ainult ühe?“

„Ainult ühe.“

Härra Hall kõhkles.

Siis osutas kollasele purgile.

„Olgu. Aga ainult natukene.“

Nora keeras purgi kaane lahti.

Ja siis juhtus midagi imelist.

Kollane valgus hüppas purgist välja nagu väike särav pall.

See tiirles ümber toa.

Põrkas vastu lage.

Tegi kolm ringi ümber halli kassi.

Ja lendas aknast välja.

All tänaval muutus üks banaan kollaseks.

Siis teine.

Siis kolmas.

„MINU BANAAN ON TERVE!“ kostis kusagilt kaugelt Oskari rõõmus hüüe.

Nora puhkes naerma.

Isegi härra Halli suunurk liikus natuke ülespoole.

„Huvitav,“ pomises ta.

„Proovime nüüd sinist,“ ütles Nora.

Härra Hall avas järgmise purgi.

Sinine valgus voolas välja nagu väike jõgi.

See keerles mööda põrandat, tõusis õhku ja lipsas aknast välja.

Taevas muutus siniseks.

Jõgi muutus siniseks.

Ja ühe maja uks muutus nii erksiniseks, et selle omanik hüüdis:

„LÕPUKS LEIDSIN OMA UKSE ÜLES!“

Härra Hall naeris.

Päriselt naeris.

„See on ju täiesti pöörane!“

„Oota, kuni sa ülejäänuid näed,“ ütles Nora.

Nad avasid rohelise purgi.

Siis oranži.

Siis punase.

Siis indigosinise.

Ja lõpuks violetse.

Värvid tormasid mööda linna laiali.

Puud said tagasi oma lehed.

Lilled oma õied.

Autod oma värvid.

Ja taevas muutus nii ilusaks, et isegi linnatuvid jäid hetkeks seisma.

Üks tuvi vaatas teist.

„Kurr?“

Teine vastas:

„Kurr-kurr.“

See tähendas tuvide keeles ilmselt midagi väga tähtsat.

6. Pilt, mida keegi polnud varem näinud

Nora ja härra Hall maalivad kellatorni seinale rohelise päikese.

Kui kõik värvid olid tagasi, jäi härra Hall akna juurde seisma.

„Nüüd on linn jälle kirju,“ ütles ta.

„Jah,“ vastas Nora.

„Ja natuke segamini.“

„Jah.“

„Ja kõik on erinev.“

„Täpselt.“

Härra Hall vaatas oma halli kuube.

„Kas sa arvad, et ma võiksin ka midagi värvilist kanda?“

Nora mõtles tõsiselt.

„Ma arvan, et sulle sobiksid oranžid sokid.“

Härra Hall vaatas teda.

„ORANŽID?“

„Väga oranžid.“

Härra Hall naeris nii kõvasti, et tema hall kass ärkas üles.

„Mjäu!“ protestis kass.

„Vabandust, professor,“ ütles härra Hall.

Nora märkas toa nurgas vana paberirulli.

„Mis see on?“

Härra Hall võttis selle kätte.

„Minu vana joonistus.“

Ta rullis paberi lahti.

Seal oli sinine maja.

Punane jõgi.

Ja suur roheline päike.

Nora vaatas pilti kaua.

„See on ilus.“

Härra Hall ei vastanud.

„Päriselt,“ lisas Nora.

Härra Hall silitas oma halli habet.

„Võib-olla võiksin ma jälle joonistada.“

„Muidugi võid!“

„Aga kui ma midagi valesti teen?“

Nora kehitas õlgu.

„Siis võid proovida teistmoodi. Või jätta nii, kui sulle meeldib.“

Härra Hall jäi mõttesse.

Siis võttis ta suure pintsli.

Kastis selle rohelisse värvi.

Ja maalis otse torni seinale hiigelsuure rohelise päikese.

„NII!“ hüüdis ta.

„Väga hea!“ ütles Nora.

„Nüüd sinine maja!“

„Ja punane jõgi!“

Nad maalisid koos terve pärastlõuna.

Kui päike hakkas loojuma, oli kellatorni sein täis kõige kummalisemaid pilte, mida linnarahvas kunagi näinud oli.

Seal olid triibulised elevandid.

Täpilised puud.

Roosad pilved.

Ja üks hiigelsuur kollane kass, kellel olid sinised vuntsid.

Professor, härra Halli päris kass, vaatas pilti ja raputas pead.

Tema oleks eelistanud natuke väärikamat portreed.

7. Maailma kõige värvilisem kolmapäev

Järgmisel hommikul ärkas Nora jälle vara.

Ta jooksis akna juurde.

Õunapuu oli roheline, kollane ja punane.

Naabri auto oli jälle punane.

Ja postiljon kandis sinist mütsi.

Kõik oli tagasi.

Aga midagi oli siiski teisiti.

Linna keskel rippus suur silt:

„TÄNA ON VÄRVIDE PÄEV!“

Kõik inimesed olid kutsutud kellatorni juurde joonistama.

Pagar oli teinud vikerkaarevärvilised küpsised.

Lillemüüja oli sättinud lilled suurtesse värvilistesse kimpudesse.

Ja härra Hall...

Härra Hall kandis oranže sokke.

Ühte kollast kinnast.

Ja suurt rohelist kaabut.

„Nora!“ hüüdis ta üle platsi. „Vaata, mida ma tegin!“

Ta näitas suurt maali.

Sellel oli terve linn.

Aga kõik majad olid erinevat värvi.

Üks oli lilla.

Teine sinine.

Kolmas punane.

Ja kõige keskel seisis väike tüdruk, kelle taskust paistis punane nööp.

Nora pistis käe taskusse.

Nööp oli ikka seal.

„Kas sa näed?“ sosistas ta.

„Näen küll,“ vastas nööp.

„Me saime hakkama.“

„Muidugi saime,“ ütles nööp. „Kuigi pean tunnistama, et taskus loksumine ei ole minu lemmiktegevus.“

Nora itsitas.

„Mis sinust nüüd saab?“

Nööp mõtles.

„Võib-olla võiksid sa mind oma jope külge õmmelda.“

„Miks?“

„Sest siis saan ma lõpuks ometi teha seda, milleks nööbid on mõeldud.“

„Hoida jopet kinni?“

„Täpselt!“

Nora naeris.

Õhtul õmbles ema punase nööbi Nora kollase jope külge.

Ja sellest päevast peale kandis Nora seda alati.

Mitte sellepärast, et nööp oleks võlunud.

Vaid sellepärast, et see meenutas talle midagi tähtsat.

Et kõik ei pea olema ühesugune.

Et vahel võib roheline päike olla palju huvitavam kui kollane.

Ja et kui keegi ütleb, et sinu joonistus on vale, tasub kõigepealt küsida:

„Aga kas mulle endale meeldib?“

Sest mõnikord sünnivad kõige ilusamad asjad just siis, kui julgeme teha midagi täiesti omamoodi.

Ja mis sai härra Hallist?

Tema avas kellatornis kunstikooli.

Selle uksele kirjutas ta:

„SIIN VÕIB PÄIKE OLLA ISEGI SININE.“

Ainult professorist kass jäi endiselt halliks.

Sest talle meeldis nii.

Ja see oli samuti täiesti õige.

Lõpp.

Mõtle kaasa

Kui sina saaksid ühe päeva jooksul kõik maailmas olevad majad ise ära värvida, millised need oleksid? Miks?

Telli uute lugude teavitused · Jäta tagasisidet