Ühel ilusal hommikul ärkas Mõmmi selle peale, et keegi koputas tema uksele.
Kopp-kopp-kopp!
Mõmmi avas silmad.
„Kes küll nii vara külla tuleb?“ imestas ta.
Ta pani oma pehmed sussid jalga, silus käpaga sassis kasukat ja läks ust avama.
Ukse taga seisis Jänku.
See päris metsajänku, kellega Mõmmi oli eelmisel päeval vikerkaare kadunud värvi otsinud.
Jänkul oli seljas väike roheline vest.
Ja selja taga hoidis ta midagi.
Midagi suurt.
Midagi ümmargust.
Midagi, mis oli peidetud kollase rätiku alla.
„Tere hommikust, Mõmmi!“ hüüdis Jänku.
„Tere, Jänku! Mis sul seal on?“
„Üllatus!“ vastas Jänku.
Mõmmi silmad läksid suureks.
„Mulle?“
„Just sulle! Aga enne pead sa silmad kinni panema.“
Mõmmi sulges silmad.
Kõvasti-kõvasti.
Nii kõvasti, et tema nina läks naljakalt kortsu.
Jänku astus ettevaatlikult tuppa.
Üks samm.
Teine samm.
Kolmas samm.
Aga siis...
PÕMM!
„Oi-oi!“ hüüatas Jänku.
Mõmmi avas silmad.
Jänku oli komistanud väikese vaiba serva taha.
Kollane rätik lendas õhku.
Ja selle alt veeres välja...
Suur ümmargune kook!
Veeres üle põranda.
Põrkas vastu toolijalga.
Ja jäi lõpuks tagurpidi seisma.
Plärts!
Mõmmi vaatas kooki.
Jänku vaatas kooki.
Kook vaatas muidugi mitte kedagi.
Sest koogil ei ole silmi.
Aga kui oleks olnud, oleks ta ilmselt ka väga üllatunud.
„Minu üllatus!“ sosistas Jänku.
Tema pikad kõrvad vajusid lonti.
„Ma tegin sulle vikerkaarekoogi. Tahtsin sind tänada, et sa eile mind oma seiklusele kaasa võtsid.“
Mõmmi kummardus koogi juurde.
Kook oli natuke lapik.
Üks külg oli katki.
Ja värviline glasuur oli põrandale laiali läinud.
„Nüüd on kõik rikutud,“ ütles Jänku kurvalt.
Mõmmi mõtles natuke.
Siis veel natuke.
Ja äkki tema silmad särasid.
„Aga Jänku!“
„Mis on?“
„Meil on ju ikka kook!“
„Aga see on katki.“
„Siis teeme sellest midagi uut!“
Jänku tõstis ühe kõrva püsti.
„Midagi uut?“
„Jah! Kõige naljakama koogi, mida mets kunagi näinud on!“
Mõmmi tõi köögist suure kausi.
Jänku korjas puhtale kandikule jäänud koogitükid kokku. Põrandale kukkunud tükid jäeti kõrvale.
Nad panid koogitükid kaussi.
Siis lisas Mõmmi natuke jogurtit.
Jänku tõi oma korvist peotäie mustikaid.
Mõmmi leidis kapist mõned maasikad.
Ja kõige peale puistasid nad pisut värvilisi suhkruterakesi.
„Valmis!“ hüüdis Mõmmi.
Jänku vaatas kaussi.
„Aga see ei näe üldse koogi moodi välja.“
„Ei peagi!“ naeris Mõmmi. „See on nüüd vikerkaaremagustoit!“
Nad võtsid kaks lusikat.
Mõmmi maitses esimesena.
„Mmmmm!“
Jänku maitses ka.
„Mmmmm!“
Nad vaatasid teineteisele otsa.
Ja hakkasid naerma.
Naersid nii kõvasti, et Mõmmi pidi oma kõhust kinni hoidma.
Jänku kõrvad hüppasid naerdes üles ja alla.
Kui nad olid magustoidu ära söönud, märkas Mõmmi midagi kummalist.
Jänku istus ikka natuke kurva näoga.
„Mis sul viga on?“ küsis Mõmmi.
„Ma tahtsin sulle teha täiusliku üllatuse,“ vastas Jänku. „Aga kõik läks valesti.“
Mõmmi istus tema kõrvale.
„Kas tead, mis oli kõige parem osa?“
Jänku raputas pead.
„See, et sa tulid mulle külla.“
Jänku vaatas Mõmmit.
„Päriselt?“
„Päriselt! Ja see, et me koos midagi uut tegime. Ja naersime. Ja sõime maailma kõige naljakamat kooki.“
Jänku naeratas.
Väikestviisi.
Siis natuke rohkem.
Ja lõpuks päris suurelt.
„Siis oli see ju ikkagi hea üllatus!“
„Kõige parem!“ kinnitas Mõmmi.
Pärastlõunal otsustasid sõbrad minna väikesele jalutuskäigule.
Päike paistis läbi puude.
Linnud laulsid.
Ja mets lõhnas värske sambla järele.
Jänku hüppas mööda rada ees.
Mõmmi tatsas tema järel.
Äkki jäi Jänku seisma.
„Mõmmi! Vaata!“
Suure puu juures oli maapinnal midagi kummalist.
Väikesed ümmargused jäljed.
Üks siin.
Teine seal.
Kolmas suure juure kõrval.
Aga need ei olnud tavalised käpajäljed.
Need helkisid õrnalt.
Nagu oleks keegi pisikesi tähti samblale puistanud.
„Kes need jättis?“ sosistas Jänku.
Mõmmi kummardus lähemale.
Ta ei puudutanud jälgi.
Ainult vaatas.
Üks jälg vilkus korraks.
Vilks!
Siis teine.
Vilks!
Ja siis kostis kusagilt puude vahelt hästi vaikne hääl.
„Kas keegi kuuleb mind?“
Mõmmi ja Jänku vaatasid teineteisele otsa.
„Kas sina ütlesid midagi?“ küsis Mõmmi.
„Ei,“ sosistas Jänku.
Hääl kostis uuesti.
„Palun... kas keegi on seal?“
Mõmmi astus Jänkule lähemale.
„Oleme küll!“ hüüdis ta. „Mina olen Mõmmi ja siin on minu sõber Jänku!“
Hetkeks jäi kõik vaikseks.
Siis vilksatas suure sõnajala taga pisike kuldne valgus.
Mõmmi tundis, kuidas tema süda natuke kiiremini põksuma hakkas.
„Mis see oli?“ küsis Jänku.
„Ma ei tea,“ vastas Mõmmi.
Nad vaatasid veel natuke aega sõnajala poole.
Aga valgus oli kadunud.
„Võib-olla vajab keegi abi,“ ütles Mõmmi.
„Siis tuleme homme tagasi,“ pakkus Jänku. „Praegu hakkab juba õhtu tulema.“
Mõmmi noogutas.
Nad jätsid suure puu ja helendavad jäljed meelde ning läksid koos kodu poole.
Mõmmi majakese juures kallistas Jänku oma sõpra.
„Aitäh tänase päeva eest.“
„Aitäh sulle üllatuse eest,“ vastas Mõmmi.
„Isegi kui kook katki läks?“
„Eriti sellepärast!“ naeris Mõmmi.
Jänku naeris ka.
Siis hüppas ta mööda metsarada oma koju.
Õhtul puges Mõmmi voodisse.
Ta pani oma väikese mängujänku padjale.
Tõmbas teki peale.
Ja mõtles tänasele päevale.
Katkisele koogile.
Magusatele mustikatele.
Jänku naljakatele kõrvadele.
Ja sellele kummalisele valgusele metsas.
„Huvitav, kes seal sõnajala taga oli?“ sosistas Mõmmi.
Tema mängujänku muidugi ei vastanud.
Mõmmi naeratas.
„Küll me homme teada saame.“
Akna taga säras kuu.
Mets jäi tasapisi vaikseks.
Mõmmi sulges silmad.
Ja jäi magama, väike naeratus näol.
Sest täna oli ta õppinud midagi tähtsat.
Kõige ilusam üllatus ei pea olema täiuslik. Mõnikord on kõige suurem kingitus lihtsalt koos veedetud aeg.
Head ööd, väike Mõmmi.
Head ööd, Jänku.
Ja head ööd, kõik väikesed üllatused.