Hommikul ärkas Mõmmi tavalisest natuke varem.
Päike piilus kardina vahelt sisse ja joonistas tema teki peale väikese kuldse triibu.
Mõmmi sirutas käpad välja.
„Täna on tähtis päev!“ ütles ta oma mängujänkule.
Eile olid tema ja päris metsajänku leidnud metsast kummalised helendavad jäljed.
Ja keegi oli suure sõnajala tagant abi palunud.
Mõmmi ei olnud seda unustanud.
Ta sõi hommikuks kausitäie putru, pani kaela oma pehme sinise salli ja astus õue.
Majakese ees ootas juba Jänku.
„Mõmmi! Mõmmi!“ hüüdis Jänku. „Kas sa oled valmis?“
„Olen küll!“
„Mina ka! Kuigi...“ Jänku vaatas korraks metsa poole. „Ma natuke kardan.“
Mõmmi jäi seisma.
„Mida sa kardad?“
„Ma ei tea ju, kes seal eile rääkis.“
Mõmmi mõtles.
„Mina ka ei tea. Aga me võime koos uurida. Ja kui midagi tundub ohtlik, läheme tagasi.“
Jänku noogutas.
Koos oli julgem.
Nad astusid mööda tuttavat metsarada edasi.
Puude vahel laulsid linnud.
Mõmmi tundis ära oja, mille juures nad olid vikerkaare kadunud värvi otsinud.
„Mäletad, Jänku?“ küsis ta.
„Mäletan küll!“ vastas Jänku. „Seal kohtasime lillat liblikat!“
Nad naeratasid.
Aga peagi jõudsid nad suure puu juurde.
Sellesama juurde, mille all olid eile helendavad jäljed.
Täna oli kõik teisiti.
Jälgi ei olnud.
Sõnajalg seisis liikumatult.
Ja kusagilt ei kostnud ühtegi häält.
„Äkki me kujutasime seda ette?“ sosistas Jänku.
Mõmmi raputas pead.
„Me mõlemad ju kuulsime.“
Ta kummardus sõnajala juurde.
„Halloo? Kas siin on keegi?“
Vaikus.
„Me tulime tagasi!“ hüüdis Jänku.
Ikka vaikus.
Siis märkas Mõmmi midagi.
Ühe suure lehe serval rippus tilluke kuldne täpike.
See ei olnud tavaline veepiisk.
See säras.
Õrnalt.
Sooja valgusega.
„Jänku, vaata!“
Jänku kummardus lähemale.
„See näeb välja nagu väike täht!“
Ja siis...
„Atsihh!“
Kuldne täpike aevastas.
Mõmmi ehmus nii, et istus otse sambla peale.
Jänku hüppas korraks õhku.
„Kes aevastas?“ küsis ta.
„Mina,“ kostis pisike hääl.
Täheke tõstis pea.
Tal olid kaks tillukest silma, väike naeratus ja viis pehmet kuldset sakki.
„Tere,“ ütles ta.
Mõmmi pilgutas silmi.
„Kas sina palusid eile abi?“
„Mina jah,“ vastas Täheke.
„Aga miks sa siin metsas oled?“ küsis Jänku.
Täheke vaatas üles.
Kõrgele.
Kõrgele taevasse.
„Ma kukkusin.“
Mõmmi tegi suured silmad.
„Taevast?“
Täheke noogutas.
„Eile õhtul tahtsin ma näha, kuidas mets välja näeb. Kummardusin pilve servalt liiga kaugele ja libisesin alla.“
„Kas sa said haiget?“ küsis Mõmmi murelikult.
„Ei saanud. Ma maandusin pehme sambla sisse.“
„Siis on hästi,“ ütles Jänku.
Aga Täheke ei naeratanud.
„Ma ei oska enam koju minna.“
Mõmmi vaatas taevasse.
Päike paistis.
Pilved hõljusid.
Aga tähti polnud kusagil näha.
„Kus sinu kodu on?“ küsis ta.
„Kõige suurema kuu kõrval,“ vastas Täheke. „Seal, kus teised tähed õhtuti säravad.“
Jänku vaatas Mõmmit.
Mõmmi vaatas Jänkut.
„Me peame sind aitama,“ ütles Mõmmi.
„Aga kuidas?“ küsis Jänku. „Me ei oska ju lennata!“
Mõmmi mõtles.
Ta mõtles nii kõvasti, et tema väike must nina läks kortsu.
„Äkki saame teha sulle redeli?“
Jänku vaatas kõrgeid puid.
„Nii pikka redelit ei ole olemas!“
„Siis äkki ehitame torni?“
„Ka torn ei ulatu taevasse,“ ütles Jänku.
Täheke vajus natuke kössi.
Tema valgus muutus nõrgemaks.
„Ma vist ei saagi enam koju.“
Mõmmi istus tema kõrvale.
„Ära veel kurvasta. Me pole kõiki võimalusi proovinud.“
Just siis kostis nende pea kohalt:
„Uhuu!“
Suure tamme oksal istus öökull.
Tal olid ümmargused silmad ja pehmed pruunid suled.
„Kes siin nii palju arutab?“ küsis öökull.
„Tere!“ hüüdis Mõmmi. „Mina olen Mõmmi ja see on Jänku. Meie sõber Täheke kukkus taevast alla.“
Öökull lendas madalamale oksale.
„Mina olen Herta,“ ütles ta. „Ja ma tean tähtedest üht-teist.“
Täheke tõstis lootusrikkalt pea.
„Kas sina tead, kuidas ma koju saan?“
Herta vaatas teda tähelepanelikult.
„Muidugi. Aga mitte praegu.“
„Miks?“ küsis Jänku.
„Sest päeval puhkab tähtede valgus. Täheke saab tagasi taevasse tõusta alles siis, kui päike loojub ja kuu välja tuleb.“
„Nii et me peame ootama?“ küsis Mõmmi.
„Just,“ vastas Herta.
Jänku ohkas.
„Aga õhtuni on ju nii kaua aega!“
Herta naeratas.
„Ootamine ei pea olema igav.“
Ta juhatas sõbrad suure tamme alla, kus kasvasid pehmed samblapadjad.
Mõmmi tõi Tähekesele suure lehe varjuks.
Jänku korjas mõned metsmaasikad.
Täheke ise maasikaid ei söönud, aga talle meeldis nende magus lõhn.
Herta rääkis neile taevast.
Ta rääkis, kuidas kuu muudab oma kuju.
Kuidas tähed öösiti säravad.
Ja kuidas mõnikord võib taevas näha langevat tähte.
„Kas kõik langevad tähed kukuvad metsa?“ küsis Jänku.
„Ei,“ vastas Herta. „Ja päris langevad tähed ei ole tegelikult sellised väikesed tähekesed nagu meie sõber.“
Mõmmi vaatas Tähekest.
„Aga meie Täheke on ju päris eriline.“
Täheke naeratas.
Tema valgus muutus natuke tugevamaks.
Päev möödus.
Päike laskus järjest madalamale.
Puude varjud venisid pikaks.
Ja lõpuks ilmus metsa kohale esimene hõbedane kuusirp.
„On aeg,“ ütles Herta.
Täheke hakkas õrnalt helendama.
Kõigepealt tema üks sakk.
Siis teine.
Siis kolmas.
Ja peagi säras ta üleni nagu väike kuldne latern.
„Ma tunnen midagi!“ hüüdis Täheke.
Tema väikesed jalad kerkisid sambla kohalt üles.
Natuke.
Veel natuke.
Ja siis hakkas ta aeglaselt õhku tõusma.
„Ma lendan!“
Jänku plaksutas käppi.
Mõmmi naeratas.
Herta sirutas tiivad laiali.
Täheke tõusis üle sõnajalgade.
Üle tammeokste.
Kõrgemale kui mets.
Kõrgemale kui pilved.
Aga äkki jäi ta seisma.
„Mõmmi!“ hüüdis ta ülevalt.
„Jaa?“ vastas Mõmmi.
„Aitäh, et sa tagasi tulid!“
Mõmmi lehvitas.
„Sõbrad ei jäta sõpru hätta!“
Täheke säras veel korra eriti eredalt.
Vilks!
Ja siis lendas ta otse kuu kõrvale.
Seal leidis ta oma koha teiste tähtede seas.
„Ta jõudis koju!“ hüüdis Jänku.
„Jõudis küll,“ ütles Mõmmi.
Herta noogutas rahulolevalt.
„Näete, vahel ei ole abi andmiseks vaja osata lennata. Piisab sellest, et sa oled olemas ja ei anna alla.“
Mõmmi jäi mõtlema.
See oli ilus mõte.
Kui sõbrad kodu poole astusid, hakkas õhk jahedamaks muutuma.
Jänku tõmbas oma rohelise vesti koomale.
„Brrr! Täna on päris külm!“
Mõmmi vaatas üles.
Üks pisike valge täpike hõljus tema nina ette.
See maandus tema mustale ninale.
Ja sulas ära.
„Mis see oli?“ imestas Mõmmi.
Herta vaatas taevasse.
„Tundub, et mets valmistub millekski uueks.“
Veel üks valge täpike langes alla.
Siis kolmas.
Aga enne, kui Mõmmi jõudis midagi küsida, kadusid need ära.
„Homme vaatame,“ ütles Herta.
Mõmmi jättis sõpradega hüvasti ja läks oma majakesse.
Ta puges voodisse, pani mängujänku enda kõrvale ning vaatas aknast välja.
Kõrgel kuu kõrval säras üks täht teistest natuke eredamalt.
Vilks.
Vilks.
Mõmmi naeratas.
„Head ööd, Täheke.“
Ja justkui vastuseks vilkus väike täht veel korra.
Mõmmi sulges silmad.
Tema käpad puhkasid teki peal.
Tema hingamine muutus rahulikuks.
Ja peagi magas ta sügavalt.
Sest ta teadis nüüd midagi väga tähtsat.
Isegi kõige väiksem sõber võib teha kellegi maailma palju suuremaks ja helgemaks.
Head ööd, väike Mõmmi.
Head ööd, Jänku.
Head ööd, tark Herta.
Ja head ööd, väike Täheke, seal kõrgel taevas.