Hommikul ärkas väike Mõmmi selle peale, et midagi koputas tasakesi vastu akent.
Tip. Tip. Tip-tip.
„Kes seal on?“ pomises Mõmmi uniselt.
Ta avas ühe silma. Siis teise.
Akna taga sadas vihma. Väikesed vihmapiisad veeresid mööda klaasi alla, justkui oleksid nad omavahel võidu jooksnud.
„Tere hommikust, vihmake,“ ütles Mõmmi.
Ta sirutas oma käpad pikaks, haigutas suurelt ja vaatas padja kõrval istuvat mängujänkut.
„Näed, Jänku. Eile otsisime und, aga täna leidis hommik meid ise üles!“
Mõmmi naeratas. Ta pani sussid jalga, sõi hommikuks sooja putru ja piilus uuesti aknast välja.
Vihm oli lõppenud. Puude lehtedel rippusid väikesed veepärlid. Muru sädeles. Ja kõrgel metsa kohal paistis midagi imeilusat.
Vikerkaar!
Suur ja kaarjas, nagu värviline sild üle taeva.
„Oi!“ hüüatas Mõmmi. „Kui ilus!“
Ta vaatas vikerkaart tähelepanelikult. Punane. Oranž. Kollane. Roheline. Sinine.
Aga siis märkas Mõmmi midagi kummalist. Üks osa vikerkaarest oli hoopis kahvatu. Seal, kus oleks pidanud särama lilla, paistis ainult hele pilvetriip.
„Vikerkaar!“ hüüdis Mõmmi. „Kuhu sinu lilla värv kadus?“
Vikerkaar muidugi ei vastanud. Aga just sel hetkel potsatas aknalauale pisike lilla veepiisk.
Plõks!
Mõmmi pilgutas silmi. „Sina oledki kadunud värv?“
Piisk värises korraks. Siis veeres ta mööda aknalauda ja kukkus pehmele samblale.
Mõmmi jooksis õue. „Oota mind!“
Aga piisk oli juba kadunud. Selle asemel märkas Mõmmi samblal väikest lillat sädelust. Üks säde siin. Teine seal. Kolmas suure sõnajala all.
„Need on vist jäljed!“ rõõmustas Mõmmi.
Ta astus mööda metsarada edasi. Peagi kohtas ta väikest päris metsajänest, kes istus suure kivi kõrval.
„Tere!“ ütles jänes. „Mina olen Jänku. Mida sina otsid?“
„Tere, mina olen Mõmmi! Otsin vikerkaare kadunud lillat värvi.“
Jänku ajas kõrvad püsti. „Kadunud värvi? See kõlab põnevalt!“
„Kas sa oled siin midagi lillat näinud?“ küsis Mõmmi.
Jänku mõtles. „Lillad on mõned lilled. Ja mõned marjad. Aga täna hommikul nägin ma üht kummalist sädelevat piiska, mis hüppas üle oja.“
„Just teda ma otsingi!“ hüüatas Mõmmi.
Nad läksid koos oja juurde. Oja vulises. Vulin-vulin. Vulin-vulin.
Vesi oli nii selge, et selle põhjas paistsid ümmargused kivikesed. Ühel kivikesel istus pisike lilla liblikas.
„Tere, liblikas!“ ütles Mõmmi. „Kas sina oled näinud vikerkaare kadunud värvi?“
Liblikas lehvitas tiibu. „Nägin küll. Üks väike lilla piisk oli siin. Ta ütles, et on kurb.“
„Kurb?“ imestas Jänku.
„Miks?“ küsis Mõmmi.
„Ta arvas, et teised värvid on temast palju ilusamad,“ vastas liblikas.
Mõmmi jäi mõtlema. Ta vaatas oma pruune käppi. Siis rohelist muru. Siis sinist taevast.
„Aga kõik värvid on ju ilusad,“ ütles ta vaikselt.
„Mina olen pruun. Sina oled lilla. Jänku on hallikasvalge. Ja vaata, kui ilus maailm meil on!“
Liblikas noogutas. „Võib-olla peaksid sa seda ka väikesele piisale ütlema.“
„Aga kus ta on?“ küsis Jänku.
Liblikas näitas tiivaga suure tamme poole. „Seal, kus kasvavad kellukakujulised lilled.“
Mõmmi ja Jänku läksid tamme juurde. Tamme all kasvasid väikesed lillad õied. Ja kõige suurema õie sees istus pisike lilla piisk.
Ta oli nii väike, et Mõmmi pidi päris lähedale kummarduma.
„Tere, väike piisk,“ sosistas Mõmmi.
Piisk võpatas. „Kas sa tulid mind tagasi viima?“
„Tulin küll,“ vastas Mõmmi. „Aga kõigepealt tahan ma sinult midagi küsida.“
„Mida?“
„Miks sa vikerkaarest ära tulid?“
Piisk vaatas oma pisikesi varbaid. „Punane on nii julge. Kollane on nagu päike. Sinine on suur nagu taevas. Aga mina olen ainult väike lilla.“
Mõmmi istus õie kõrvale. Jänku istus tema kõrvale. Mõlemad jäid hetkeks vaikseks.
Siis ütles Mõmmi:
„Aga ilma sinuta ei ole vikerkaar ju terve.“
Piisk tõstis pea. „Ei ole?“
„Ei ole,“ kinnitas Jänku. „Me märkasime kohe, et midagi on puudu!“
Mõmmi naeratas. „Iga värv teeb vikerkaare eriliseks. Ka sina.“
Väike piisk vaatas taevasse. Seal ootas vikerkaar. Punane. Oranž. Kollane. Roheline. Sinine. Ja üks tühi koht.
„Kas te arvate, et ma võiksin tagasi minna?“ küsis piisk.
„Muidugi!“ ütles Mõmmi.
„Aga kuidas ma sinna üles saan?“
Just siis puhus üle metsa õrn tuuleke. Sahh. Sahh. Sahh.
„Mina aitan,“ sosistas tuul.
Ta tõstis väikese lilla piisa õrnalt lille seest üles. Kõrgemale. Veel kõrgemale. Üle tammeokste. Üle metsaraja. Otse vikerkaare juurde.
Ja siis... SÄRAHH!
Vikerkaare viimane värv lõi särama. Nüüd oli taevas jälle terve suur värviline kaar.
Mõmmi plaksutas käppi. Jänku hüppas rõõmust. Üks kord. Kaks korda. Kolm korda!
„Me saime hakkama!“ hüüdis Jänku.
„Saime küll,“ naeris Mõmmi.
Vikerkaar säras veel natuke aega. Siis hakkas päike tasapisi pilvede taha vajuma.
„Ma pean koju minema,“ ütles Mõmmi. „Varsti on õhtu.“
„Kas me homme jälle kohtume?“ küsis Jänku.
„Muidugi,“ vastas Mõmmi. „Sa võid mulle külla tulla!“
Jänku naeratas. „Siis ma mõtlen sulle ühe väikese üllatuse välja.“
Mõmmi kallistas oma uut sõpra ja hakkas kodu poole astuma.
Õhtul istus ta oma pehmes voodis. Tema mängujänku oli ikka padja kõrval.
„Tead, Jänku,“ sosistas Mõmmi, „täna kohtasin ma päris jänest. Ja me leidsime koos ühe kadunud värvi.“
Ta vaatas aknast välja. Vikerkaart enam ei olnud. Aga taevas säras esimene täht.
„Igaüks on omamoodi tähtis,“ sosistas Mõmmi.
Ta tõmbas teki peale. Sulges silmad. Ja mõtles väikesele lillale piisale, kes oli leidnud oma koha taevas.
Sel ööl nägi Mõmmi unes vikerkaart. Suurt. Säravat. Ja imeilusat. Kõik värvid olid omal kohal. Ja kõik olid ühtviisi tähtsad.
Head ööd, väike Mõmmi.
Head ööd, kõik maailma värvid.