Ühes väikeses majakeses, suure metsa serval, elas väike Mõmmi. Mõmmil oli pehme pruun kasukas, kaks ümmargust kõrva ja pisike must nina.
Tema voodi oli soe. Tema tekk oli pehme. Ja tema padi oli nii mõnus, et sinna oleks tahtnud isegi üks väike pilveke magama tulla.
Ühel õhtul, kui päike oli metsa taha läinud ja taevas säras juba kuu, puges Mõmmi oma voodisse. Ta tõmbas teki lõua alla. Pani pea padjale. Ja sulges silmad.
Aga uni ei tulnud. Mõmmi keeras ennast ühele küljele. Siis teisele küljele. Siis jälle tagasi.
„Kus mu uni küll on?“ sosistas Mõmmi. Ta haigutas. „Aaaaaah.“ Aga und ei olnud ikka kusagil.
Mõmmi istus voodis püsti. „Äkki läks uni õue?“ mõtles ta. Ta ronis tasakesi voodist välja ja astus akna juurde.
Akna taga seisis suur ümmargune kuu. „Kuu, kuu,“ sosistas Mõmmi. „Kas sina oled minu und näinud?“
Kuu vaatas Mõmmit ja naeratas. „Mina ei ole sinu und näinud, väike Mõmmi. Aga vaata, tähed juba magavad.“
Mõmmi vaatas taevasse. Üks väike täht vilkus veel korra. Vilks. Ja siis jäi temagi vaikselt särama.
„Head ööd, täheke,“ sosistas Mõmmi. „Head ööd,“ vastas kuu. Mõmmi haigutas jälle. „Aaaaaah.“ Aga uni ei olnud ikka tulnud.
Mõmmi astus aknast eemale ja märkas oma väikest mängujänkut. Jänku istus põrandal, kõrvad lontis.
„Jänku, jänku,“ sosistas Mõmmi. „Kas sina oled minu und näinud?“ Jänku ei vastanud. Ta oli ju mängujänku.
Mõmmi võttis jänku sülle. „Äkki on sul ka uni kadunud?“ Ta silitas jänku pehmet kõrva. Üks kord. Kaks korda. Kolm korda.
„Tule, otsime koos,“ ütles Mõmmi. Ta kandis jänku voodi juurde ja pani ta padjale istuma. Siis kuulis Mõmmi akna tagant vaikset sahinat. Sahh. Sahh. Sahh.
See oli tuul. Tuul liigutas puude lehti. „Tuuleke, tuuleke,“ sosistas Mõmmi. „Kas sina oled minu und näinud?“
Tuul sahistas tasa. „Sahh, sahh, sahh. Mina kiigutan puid. Mina laulan lehtedele. Mina aitan metsal magama jääda.“
Mõmmi kuulas. Sahh. Sahh. Sahh. Kui ilusasti tuul laulis. Mõmmi silmad läksid natuke raskemaks. Ta haigutas jälle. „Aaaaaah.“
„Head ööd, tuuleke,“ sosistas ta. „Sahh, sahh,“ vastas tuul.
Mõmmi ronis tagasi voodisse. Ta pani mängujänku enda kõrvale. Tõmbas teki peale. Ja sättis pea padjale.
„Jänku,“ sosistas Mõmmi, „äkki tuleb uni siis, kui me hästi vaikselt oleme?“ Jänku oli juba väga vaikne. Mõmmi jäi ka vaikseks. Ta kuulas.
Kell seinal tegi: Tikk. Takk. Tikk. Takk. Tuul akna taga tegi: Sahh. Sahh. Sahh. Ja kusagil kaugel metsas magasid juba väikesed linnupojad.
Mõmmi hingas aeglaselt sisse. Ja aeglaselt välja. Sisse. Ja välja. Tema väikesed käpad puhkasid teki peal. Tema kõrvad olid mõnusalt soojad. Tema nina oli padja vastas.
„Jänku,“ sosistas Mõmmi veel kord, „ma arvan, et uni on juba päris lähedal.“ Ta sulges silmad.
Ja siis tundis Mõmmi midagi imelikku. Midagi hästi pehmet. Midagi hästi sooja. Justkui oleks üks väike nähtamatu pilveke talle pai teinud.
Mõmmi naeratas. „Uni?“ sosistas ta. Aga keegi ei vastanud. Sest uni ei räägi. Uni tuleb vaikselt. Nii vaikselt, et teda ei kuulegi.
Ta tuleb siis, kui väikesed käpad puhkavad. Kui pehme tekk on peal. Kui silmad on kinni. Ja kui kõik on hästi, hästi rahulik.
Mõmmi hingas veel korra sügavalt sisse. Ja aeglaselt välja. Tema väike nina liikus vaikselt. Tema käpp puhkas jänku kõrval. Ja tema kõrvad vajusid pehme padja vastu.
Õues säras kuu. Tähed valvasid taevast. Tuul kiigutas puid. Ja väike Mõmmi… oli lõpuks magama jäänud.
Ta magas soojas voodis, oma pehme teki all. Tema kõrval magas mängujänku. Ja unes hõljus Mõmmi ühe suure, pehme pilve peal. Pilv kandis teda tasa. Tasa. Tasa.
„Head ööd, Mõmmi,“ sosistas kuu. „Head ööd, väike jänku,“ sahistas tuul. „Head ööd, kõik väikesed unised silmad.“
Mets jäi vaikseks. Majake jäi vaikseks. Ja Mõmmi magas. Magas nii magusasti. Nii rahulikult. Nii sügavalt.
Sest tema uni ei olnudki kadunud. Uni oli kogu aeg teda oodanud.